Keegi on öelnud, et armastuse hind on lein. See tähendab, et igatseme kedagi just selle pärast, et ta on meile väga armas.

Leina ajal võime kogeda mitmeid tundeid -  tuimust, kurbust, ükskõiksust, viha, igatsust, valu, segadustunnet jne. Tegelikult aga on leina ajal loomulik tunda ka rõõmu ja rahu, nt sõprade ja lähedaste toetusest, ilusatest mälestustest, mis lahkunud inimesega seonduvad, ja veel paljustki muust. Võib tunduda üsnagi kummaline, et elu ilma armsa inimeseta liigub omas rütmis edasi. Päev algab ja lõpeb, kohustused on endiselt samad ning ka inimesed meie kõrval jätkavad elu vanas rütmis.

Mõnikord võivad leina ajal tunded nii tugevad olla, et ei oska nendega midagi peale hakata. Vahel tuleb armsale inimesele mõeldes või täiesti niisama silma pisar, võib juhtuda, et koolitunnis on raske keskenduda õppimisele (mõtted rändavad ringi) või ei paku lemmiktegevus enam nii palju rõõmu kui enne. Kuidas nende tunnetega toime tulla?

Kuna lein on loomulik reaktsioon kaotusele, siis ei saa sellega seotud tunnetest lihtsalt niisama lahti. Ometi on kasu sellest, kui püüda neile tunnetele otsa vaadata, neid väljendada (läbi sõnade või tegevuste) ja nendega omas rütmis tegeleda, just siis, kui selleks valmis oled.

Vahel on hea kellelegi oma tunnetest ja mõtetest rääkida, võib-olla ka meenutada ja jagada mõnda toredat seika, mis seostub lahkunuga, või vaadata vanu pilte koos veedetud ajast. Ka tunnete ja mõtete kirjapanemine on hea, sest see aitab enda sees korda luua. Võib-olla tahad mõtted lihtsalt nii, nagu nad tekivad, paberile panna, või kirjutada lahkunule kirja - öelda talle, mida praegu tunned ja mõtled või mida oleksid tahtnud talle veel öelda. Mõnikord toob leevendust ka liikumine, muusika ja kunstiga tegelemine -  jooksmine, jalutamine, laulmine, tantsimine, joonistamine või mõni muu südamelähedane tegevus.

Armsa inimese kaotus võib tekitada meis ka palju küsimusi -  kas ta teadis, kui kallis ta mulle oli, miks ta pidi surema, mis temast pärast surma edasi saab. Neile ja ka teistele küsimustele ei ole kindlasti kerge üheselt vastata. Ometi võib neid arutada pere ja sõprade ringis, kui nood selleks valmis on, või miks mitte ka pastori või pühapäevakooliõpetajaga.

Kristlastena usume, et inimesel on hing, mis pärast surma läheb Jumala juurde, kes meid armastab. See annab meile ka lootust, et meile armsate inimestega on kõik korras, ja julgust, et surma ei ole vaja karta.

Veel lugemist ...

Jaan Tammsalu  -  leinast ja surmast

Kristlik matust

Tuhastamine või maamulda matmine

Kuidas leinaga hakkma saada?